Ja me oleme veel elus! Eelmine teispäev sõitsime siis esimest korda Geraldtoni. Siin me kandideerisime kaevandusse tööle ja pmslt lootsime tööd saada kuskil 2 kuu jooksul. Pühapäeval loksusime 6h bussiga tagasi Perhi, mis kusjuures on kõige jalakäia-vaenulikum linn üldse. Esmaspäeval me ei võtnud isegi tuba hostelisse, vaid läksime kohvritega hommikul linna peale eesmärgiga, et leiame endale esimese eesmärgina ööbimise ja siis otsime töökohta. Enamvähem läkski päev kiirtoidukohtade neti röövimise peale, helistasime kuskil 20 kohta läbi, aga kas ei sobinud või ei võetud vastu. Lõpuks alles kella 5 ajal õhtul läks elu lahti. Kõik asjad tulid korraga: ehituse peale oleksin vähemalt mina juba homme tööle saanud, kui teeksin ABN numbri (midagi FIE sarnast), kaks korteri rentiat helistasid tagasi ja kutsusid kohta vaatama ning kõige lõpuks kaevandusest, et homme hommikul kell 8:30 olete kõik kolm kursustele registeeritud. Sel hetkel kõik teised asjad lendasid tahaplaanile hakkasime ennast tagasi Geraldtoni sebima. Lõpuks see lahenes sellega, et sõitsime lennujaama, rentisime auto ja sõitsime 5h tagasi Geraldtoni.

See oligi reaalselt mingi filmisteenist ära roostetanud bensukas, kus heinapallid tuule käes üle tee jooksid

Andres: sul on nagu S suurus särk, mis on veel pesus kokku tõmmanud

Poisid tegid romantikat

Järgmine hommik me olime ju siis sõidust nii väsinud, et magasime 9ni, kuigi meil olid äratused poole 8saks juba pandud. Aga ei, milleks üldse seda äratuskella vaja kuulata eks. Ei olnud just kõige parem tunne endast selline mulje esimesel päeval jätta. Mis seal ikka, just tulime "working at heights" kursuselt ja homme veel "confined space" kursused. Täna tuli kiri, et saime pühapäevaks tööle. Nädala ajaga samal ajal, kui teised siin ootasid 4-8 nädalat. Kuidagi kogu see Perthis olek oli sürr. Päeval midagi ei toimunud, aga lõpuks tuli välja,et joppas just sellega. Korteri võttes me oleks me pidanud ette maksma 300 doltsi kahe nädala üüri per nägu. ABN numbrit ma ka tehtud ei saanud ja ei jõudnud (õnneks) ehitusele tööle minna. Pühapäeval siis nädalaks ajaks tööle, kus kohapeal makstakse kõik kinni: elamine, söök, jook. Seal raha ei kulu ja iga esmaspäev saame palka. Aussis ongi see erinevus, et kõik maksud ja palgad makstakse kord nädalas. Kuna kursustel käimise eest ka makstakse, siis meie esimene palk on juba sel esmaspäeval. Tööst kirjutan, siis kui olen selle live'is ära näinud. Muidu tehke siis lumememmesi, ülehomme lähme Kalbarri rahvusparki trippima.

kohal

Lennud olid pikad ja unetud. Enamus aega Helsingi lennujaamas möödus Homm3 pelades, Singapuris jõudsime lennuki pealt maha tulla, terminali teise otsa kõndida ja juba uue lennu peale minna. Reedel, enne kui oma toa kätte saime, läksime linna peale turisti mängima. Pärast mõnda aega peata kana mängimist suutsime ka telefoni kaardi ja uue pangakonto teha. Viimased päevad ongi möödunud söömas käimise ja linna avastamisega.

Linna peal leidub ikka igasuguseid inimesi. Üldiselt tundub, et inimestel on täiesti ükskõik, mis teised nendest arvavad. Oleme näinud kleite kandvaid mehi, purskaevus tantsivaid naisi jms. Kõige harjumatum minu jaoks on vaadata, kuidas inimesed lihtsalt hängivad üksi. Nagu seisavad kuskil nurga peal või istuvad maas ja lihtsalt stalkivad kõiki, kes mööda kõnnivad. Ja need pole (ainult) mingid parmud ja eluheidikud, vaid enamusel on iPod/iPad näpus.

Tüüpiline näide hängivast grämpsist punases täna Woolworth'is sisseosrte tehes.

Ja eesti tüdrukud, te olete ilusad! Juba tunnen silmailust puudust, teiesuguseid püsse siin ikka naljalt ei näe. Näide eilsest ööelu vaatamisest: kaks kena tüdrukut kõndisd meist mööda, neile läks järgi mingi 3 tüüpi. Umbes 500m pärast võtsid nad takso ja sõitsid meie juurde tagasi, seekord läksid üle tee ja hakkasid peatänaval kõndima. Lähedalt baarist jooksis reaalselt 10 purjus venda neile jälle järgi. 

Esmaspäeva hommikul sõidame 6h bussiga Geraldtoni, mis on Perthist üle 400km kaugusel. Seal kandideerime kaevandusse tööle ja lubasime endale, et seal olles hakkame töö otsimisega täismahus tegelema.

Tsauplau

pühendus

Tänavune Aasta Beebi auhind läheb kõigi kohtunike üksmeelel finnairi lennu AY081 põngerjale istekohal 26E. Võite teda tunda veel artistinimedega "mulle meeldib karjuda" , "magamine on pededele" ja minu lemmik "vabal ajal taon jalgadega eesistuja* tooli"

*mina

lend

Tsau! Me niisama Helsingi lennujaamas. Käisime just söömas ja nüüd on veel oma neli pool tundi järgmise lennuni. Kuna meil on aega tahaksin siinkohal tänada kõiki, kes tegid lahkumise meeldejäävaks. Alustades lahkumispidudest ja lõpedades rätikute lehvitamisega täna Tallinnas.

Pildilt puuduvad: Keidu, Martin (2x), Andres, Tommy,
 Birgit, Maarja, Roland, Henri, lol.

Viimased päevad, üllatuslikult, magasin nagu beebi. Üpris kaua on oodatud (loe: kodus passitud samal ajal, kui kõik teised normaalsed inimesed kooli vahet käivad) seda minekut ja ehk sellepärast ei olegi ega oskagi millegi üle narveerida. Algus on pikk. Pärast 17h lendamist peame veel kuskil 10h Perthi lennujaamas redutama, sest broneeritud hostelisse ei pääse enne kella 1 päeval (kohale jõuame pool 12 õhtul). Hosteli eest on meil esialgu makstud 3 ööd. Esimeste asjadena on plaanis külastada KFC'd, teha telefonikaart, pangakonto ja hakata vaikselt tööd otsima. 

Pikemalt kirjutan siis, kui on midagi muud peale ootamise tehtud. Olge tublid!