sest tuleb välja, et mul pole enam und vaja

Mul on  olnud õnne reisida maailmas palju ringi. Siia tulles, nagu ma ka varem mainisin, ei jõudnud pikka aega kohale kui kaugele ma tegelikult tulnud olen. Inglise keeles suhtlemine pole mulle ammu midagi erilist või märkimisväärset olnud. Suvel enne gümnaasiumit elasin 3 nädalat Oxfordis, mis küll oma eesmärgina- inglise keele õppimise näol - mulle praktiliselt midagi juurde ei andnud, peale igapäevase suhtluse. Peale selle käis gümnaasiumis minu klassis ameeriklane. Ühesõnaga inglise keelega olen alati sina peal olnud. Mul oli pikka aega siin selline tunne nagu autosõidu kaugusel oleks kõik maha jäänud sõbrad ja pere. Ja Eestist ei tule siingi puudust. Eestlasi on austraalias palju. Nagu isegi siin väikeses linnas on meid PALJU.  Ise elan 5 eestlasega koos, just nädalavahetusel sõidutasime perega puhkusele tulnud Raneli meile paariks päevaks Perthist külla. Ütleme nii, et emakeelt just unustama ei kipu. Esimene arusaam sellest, kui kaugel ma tegelikult kodus olen tuli...eee.....taevast. Ei, ma ei löönud pead ära ja ei hakanud looja poole palvetama ega 5 korda päevas vaipa suudlema.  Väiksena veetsime tihti perega aega oma maakodus Haanja lähedal. Pilvitu öine taevas seal, linnatuledest eemal, on vapustav. Sellest ajast saadik on mu pea öösiti alati kuklas olnud ning Eesti taevakaart üsna pähe kulunud. Siin aga on hoopis teised tähtkujud, erinev taevalaotus. Kas ma igatsen eestit? Ei ja jah. Enamasti igatsed mõnda inimest, kodust harjumust , asja, jooki või sööki. Näiteks kuidas ma reede hommikuti, tänu oma tunniplaanile, alustasin oma pikka nädalavahetust trenni ja jooksuga, pärast mõne liitri vett kombinatsioonist sindrun-laim-kurk-õun-tikker valmistasin ja üksi kodus oma 13-aastase setteriga telekat vaatasin. Toidu kohta veel seda, et enamasti sööd ikka samu asju, aga kõik maitseb hoopis teistmoodi. Kanaliha ei taha absull valmis saada, neil mingid hüper-mega-super-kuumust-kannatavad tiivulised siin. Koduigatsust kui sellist siiski ei ole, enam. Aeg läheb kiiresti, meie oleme juba pea 3 kuud siin olnud. Lugedes ehk jääb mulje, et me justkui seisaks paigal ja ei tegele siin õieti millegiga. Isegi kujutasin ennast ette selleks ajaks rohkem reisimas, aga ennast on vaja üleval pidada, tööd leida, ennast heast küljest näidata, põhivajadused rahuldada, renti maksta jnejne. Teatud eluga oled harjunud ja siin, hehe, hellitad end veel rohkem asjade, parema söögi ja muude lõbustustega. Raha säästmine ei ole siiamaani õnnestunud, pole täiskoormusega töötadagi saanud, tegelt pole vist üritanudki säästa veel :D. Siiski ei kahetse mingitmoodi siiani tehtud otsuseid ega praegust olukorda. Go with the flow (jah, sinult Erle :D). Igatahes, kell on 7:03 hommikul ja enne kui magamatusest liiga luuleliseks lähen soovin sulle ette head vana lõppu ja uue algust!

PS: OÜ IsoViper kamp, loodan, et teil oli täna vähe õlut ja sitt leil, sest me ei saanud pajuga liituda (ega saa veel mõnda aega), miss ya bros!

flashback

                                          

Jõudsime eile Kalgoorlie kullakaevandusest tagasi. Päris lahe on, kui trümlites sõelamatte vahetades kindad üleni kullapuru täis on. Suur kiusatus oli üks väike sädelev kivike meeneks kaasa võtta. Aaagaaa vahele jäädes ootaks kuni 4 aastat trelle + elus enam ühtegi kaevandusse tööle ei saaks. Kalgoorlies on ka üks maailma suurimaid ja Austraalia suurim kaevandatud "auk" - Superpit ~520m sügav.

Võrdluseks: tee peal olevad täpikesed on needsamad masinad, millest meil allpool Andresega pildid on

                                      

Saime jõuluvanalt uued puldiautod 

Midagi ka sügisest, enne tulekut

Mis mulle enim Austraalia juures meeldib on tolerantsus. Lõppude lõpuks kedagi ei huvita milline sa välja, mida sa kannad, sind kohaldakse ikka samamoodi sõbralikult. Keegi ei teeks suurt numbritki, kui ma boxerites linna peal ringi liiguks. Ma sain oma teisel nädalal juba aru, miks väga paljud siia jäävad. Peale selle, et ilm on 90% ajast soe on Austraalia hoiatus-riik, Eesti aga kontrolli-riik. Näiteks maanteel sõites on suured sildid: LOCAL POLICE ARE NOW TARGETING: SPEEDING. Politsei on mõeldud inimeste abistamiseks, õigele teele suunamiseks, mitte karistamiseks või kontrolliks.
 Ja muide kui küsid, miks ma juba neeger veel pole, siis ütlen, et päevitada pole nii kerge :D Kui sa tahad, et sa ainult punaseks ei läheks ja natuke jumet saaks, siis pead väikse faktori ka peale määrima. Ma olen siiski veidi liiga laisk selle jaoks. Järgmised tööd algavad aasta alguses. Aastavahetuse oleme siin, suuremalt laristame ja käime ringi Autralian Day ajal (26. jaanuar), sel ajal peaksid suuremad pidustsed olema kui jõulud ja av kokku.

liivamäed

misfits

Vaatasin, kuidas kõik kodumaal esimesest lumest pilte üles panevad ja tahtsin teid kadedaks ajada mõne rannapildiga. Järgmine hommik, raske uskuda, aga saime rahet selle peale :D. Väljas oli 36 kraadi ja kõrbe kohalt tuli eriti suured tormipilved. 30km siit tuli äikesest bushfire, inimesi evakueeriti ja Drummondis tuli näpuotsasuurust rahet. Naaber ütles, et ta näeb esimest korda midagi sellist. Just "sellist", sest nagu ma ka ise avastasin, ei teagi ma kuidas inglise keeles rahe on (hail - hailstorm).

Nüüd hakkab palavaks minema. Järgmised päevad lubab consta 30+ sooja. Jõulud ja aastavahetus on tipphetk. Ja me saime tööle! Sama töö, aga teine firma. Just selle firma all tahamegi töötama hakata. Ma lihtsalt loodan, et me ei satu päevasesse vahetusse. 12l vee joomine pidi keskmine olema, ülejäänu võid ise ette kujutada.

Ikka sama rada edasi. Kõik hakkab vaikselt rutiiniks juba muutuma. Vahepeal vaatad jälle töökuulutusi, käid linnas ringi, rannas. Kohalikust lehest on kõik töökuulutused läbi helistatud, kinnisvarabüroos jälle käidud. Igaltpoolt lubatakse  helistada, aga peab ise neile ikka pinda käima, et midagi toimuks. Ostisme ühelt eestlaselt auto, kes gold coastile läks. Raadio ei tööta, kliima ka mitte, aga sõidab! Praegu ei olegi rohkem vaja, peaasi, et vajadusel sõita saab. Käisime ükspäev rannas burgereid grillimas. Korralikult suured lained olid, väiksed kohalikud lasid body boardidega ringi, me käisime ujumas. 2h pärast, kui me koju läksime oli seal hai rünnanud. See oli seitsme aasta jooksul esimene kord, kui siin keegi viga sai. Eelmine nädal 600km allpool sai üks surfaja surma, siin õnneks mitte. Surfajad tunned linnapeal eriti kergesti ära, nad riietuvad samamoodi nagu eestis rula või bmx sõitjad. Rääkisin eelmine kord ka uuesti Perthi minemisest, aga seda ei juhtu. Saime asju räägitud omavahel ja jääme kõik siia. Detsembrikuus pidi ka kaevandusetööd tulema, mõned suured tööd ka linnas. Siin ei kulu meil nii palju raha ka, kui Perthis. Enne aussi tulekut tegime palju plaane. Elu on hoopis teistsugune ja tihti tekib palju arusaamatusi. Praegu naeran tagasi sellele, kuidas enne kaevanduse tööd Perthis täiesti segaselt elamist ja tööd otsisime. Mul pole elus pea nii hullult valutanud kui siis. Inimesed on palju vabamad, ei muretse nii palju ja mingitmoodi lõpuks laheneb kõik iseenesest ära. Ma isegi vahel ei saa aru kuidas, aga nii on. Meil on ka uskumatult palju joppamist olnud, aga võibolla lihtsalt asjad nii käivadki? Kuigi me oleme viimased nädalad eesti töötute laagrit korraldanud on meil ikka kogu aeg kino saanud. Ikka vaieldakse teistega, miks keegi nõusid ei pese, tuba ei korista, see on tavaline. Me oleme poolteist kuud siin olnud, pole siiamaani kohvritki lahti saanud pakkida ja magame diivanil, ikka on mul tunne, et võtan kõike liiga tõsiselt. See on üks neist asjadest, mida Austraalia kohta ei saa kellegile täpselt seletada, seda peab läbi elama.

tsaubakaa, ole tubli

biturbo V16 0-100 ei lähe isemegarahul

check one two

Praeguseks pea kaks nädalat puhanud. Imelik on öelda puhanud, kui tegelikult pole otseselt millestki puhata. Vahepeal palju rannas käinud, Geraldtonile paar korda tiiru peale teinud, ööelu näinud jne. Viimased hommikud olen rannas jooksmas käinud. Mul on üks siht kuhu ma jõuda tahan. Just kui rannik silmapiiril tagasi pöördub on seal ühed liivamäed. Tundub, et need pole väga kaugel, aga kui sinna jooksma hakkad ei taha nad kuidagi lähemale jõuda. Eile jõudsin sinna lähedale, aga tundus, et päris kohale jõudmiseks peaks ikka veepudeli kaasa võtma. Mulle meeldib see linn just praeguseks. Enamvähem Eesti mõõtu ja siin on ka palju eestlasi, eriti Tartu inimesi. Praegu oleme elanud siin seitsmekesi. Ootame kinnisvarabüroo kõnet detsembri alguses, siis pidi mõni elamine Drummonds Cove's rendile tulema, see on ainuke võimalus siia kohta leida. Vahepeal andsime teistesse kaevandusefirmadesse CVd, aga hetkel palju tööd ei liigu. Kui nädala alguseks midagi ei selgu lähen otsin mõnda poole kohaga tööd. Palk ei peagi suur olema, tahaks lihtsalt liigutada ja kasulikuna tunda ennast. Tegelikult päris paljud, kes kaevanduses töötavad, käivad veel kuskil poole kohaga tööl. Vahepeal mõtlesin Perthi tagasi minna, kui seal veel ehituse peale tööle saaks. Aga kui ma läheks, siis üsna kindlalt üksi ja peaks ikka mõned kuud seal olema. Ükspäev kui Kareli Pajeroga linna sõitsime hakkas tal auto niimoodi tossu tagant välja ajama, et tagumised autod peatusid ja pmslt ei olnudki midagi välja näha. Parkisime ühe tankla juures, ta oli VEITS liiga palju õli mootorisse pannud. Ta oli reedel purjus peaga taksot oodates korraks F1 konstruktor. Igatahes üks kohalik tuli küsima, mis värk on. Andis meile vajalikud tööriistad, et liigne õli välja lasta ja läks ise tööle. Lihtsalt palus, et me pärast asjad talle maja ette paneksime. Kujutaksid ette, et Eestis keegi niimoodi võhivõõraid aitaks? Karel viis talle pärast selle eest kuuspaki. Veider on vaadata, kuidas maju ehitakse jõulutuledega, kui väljas on suvi. Kogu see möll läks juba novembri alguses lahti. Eks siis näeb, millised need soojad jõulud on. On palju asju, millest siia kirjutada ei sobi, vahepeal hakkasin ka sellepärast blogi idees kahtlema. Ma vihkan ootamist, aga praegu ei jää muud üle. Me oleme siin nüüdseks olnud veits üle kuu aja. Räägitakse, et kogu Austraalia elu õpid tundma umbes kahe kuuga, ma siis õpin veel.

Specialised Reline Services

SRS'i buss viis meid pühapäeva hommikul kodust kontorisse. Seal pandi kõik puhuma ja mõne aja pärast pakiti kõik kohalolijad erinevatesse bussidesse ning hakkasime Mount Keith'i sõitma. Kõik peavad puhuma nulli iga tööpäeva alguses, muidu ei lasta tööle ja kaotad sõiduraha. Lisaks sellele peame enne igat tööotsa narkotesti tegema, mida tegime juba kursuste ajal. SRS moto on "Safety comes first, always" Kõik tegevused, mida sa töö juures teed, pead üles märkima. Pea iga asja jaoks on omad load ja protseduurid, et sa võiks seda tööd teha. Näiteks kui ma läksin trümmlitesse sõelamatte vahetama, pidin ma logisse märkima, kes ma olen ja mis kell ma sisenesin. Kuna see on "confined space", siis pidi alati üks inimene meil väljaspoolt silma peal hoidma. Selleks on sentry, kes peab enne meie sisenemist selle "piiratud ruumi" avama (räägib mõned read raadio vahendusel kaevanduse kontoriga). Peale selle tehti ka aegajalt sellele ruumile gaasitesti, et kõik ikka määrustepärane oleks. Ma saan aru, et see on kõik töötajate turvalisuseks, aga kohati on see ka täiesti idiootne. Mul tekkisid uutest töösaabastest villid ja kui läksin plaastreid küsima, pidin veel 3 lehte täitma, et kuidas need mul tekkisid ja kuidas saaksid teised töötajad sellest hoiduda. Nagu kammoon need on villid :D Isegi kui sul on väike haav sõrmes jookseb Phil (meie safety guard) oma paberimajandusega kohale. Töö ise on füüsiline, palju rasket tõstmist, aga väga lebo. Kaevanduse töö on hoopis teistsugune kui ma arvasin. SRS teeb põhimõtteliselt hooldustöid sag mill'dele (sellele vist ei olegi õiget eestikeelset sõna, aga pmslt on see veski, kus kivimid trümmlite näol purustatakse ja maak välja sõelutakse). Mount Keith on üks sadadest Bhp Billingtoni (paar aastat tagasi maailma väärtuslikemast firmadest 6ndal kohal) kaevandustest, kes erinevatele firmadele alltöövõtte pakub. Sellele kaevanduse töödele oli nõutud mõtetult palju mehi. 13h tööpäevast enamus ajast sain palka tühja vahtimise, mõnel päeval isegi magamise eest. Meid pandi õhtusesse vahtusse, mis kestis 5st õhtul 6ni hommikul.

sag mill

kõikide sõelade vahetamine võttis 3 päeva aega

Ööbisime 15min autosõidu kaugusel kaevandusest. Seal oli jõusaal, tennise-/kossuväljak, bassein, jalkaväljak ja veel pinksi-,piljardi-, pokkerilauad. Süüa sai megahästi. Pärast tööd said ka baarist õlut osta, mõni vend ei suuntnud tänu sellele hommikuti 0 puhuda. Töö juures on umbes 7-8 rahvust koos. Üsna kirju seltskond. Osa on täielikud pudrulõuad, midagi ei saa aru, mida nad sulle öelda tahavad. Selline tunne nagu nad oleks 3nda klassi emakeeletunnis tähestiku lugemisel spikerdamisega vahele jäänud ja koolile käega löönud. Algselt kestis töö 10ndani, aga mina sain ka veel paariks päevaks uuele tööle jääda. Andres saadeti kuskile veel rohkem kõrbesse teisse kaevandusse ja jõuab reedel, kui uuesti edasi ei saadeta. Lubi sõidutati kohe pärast esimest tööd koju, sest ta on paks ja kole. Praegu olen lihtsalt nautinud, pole aimugi millal uuesti kuskile edasi saadetakse.

Ja me oleme veel elus! Eelmine teispäev sõitsime siis esimest korda Geraldtoni. Siin me kandideerisime kaevandusse tööle ja pmslt lootsime tööd saada kuskil 2 kuu jooksul. Pühapäeval loksusime 6h bussiga tagasi Perhi, mis kusjuures on kõige jalakäia-vaenulikum linn üldse. Esmaspäeval me ei võtnud isegi tuba hostelisse, vaid läksime kohvritega hommikul linna peale eesmärgiga, et leiame endale esimese eesmärgina ööbimise ja siis otsime töökohta. Enamvähem läkski päev kiirtoidukohtade neti röövimise peale, helistasime kuskil 20 kohta läbi, aga kas ei sobinud või ei võetud vastu. Lõpuks alles kella 5 ajal õhtul läks elu lahti. Kõik asjad tulid korraga: ehituse peale oleksin vähemalt mina juba homme tööle saanud, kui teeksin ABN numbri (midagi FIE sarnast), kaks korteri rentiat helistasid tagasi ja kutsusid kohta vaatama ning kõige lõpuks kaevandusest, et homme hommikul kell 8:30 olete kõik kolm kursustele registeeritud. Sel hetkel kõik teised asjad lendasid tahaplaanile hakkasime ennast tagasi Geraldtoni sebima. Lõpuks see lahenes sellega, et sõitsime lennujaama, rentisime auto ja sõitsime 5h tagasi Geraldtoni.

See oligi reaalselt mingi filmisteenist ära roostetanud bensukas, kus heinapallid tuule käes üle tee jooksid

Andres: sul on nagu S suurus särk, mis on veel pesus kokku tõmmanud

Poisid tegid romantikat

Järgmine hommik me olime ju siis sõidust nii väsinud, et magasime 9ni, kuigi meil olid äratused poole 8saks juba pandud. Aga ei, milleks üldse seda äratuskella vaja kuulata eks. Ei olnud just kõige parem tunne endast selline mulje esimesel päeval jätta. Mis seal ikka, just tulime "working at heights" kursuselt ja homme veel "confined space" kursused. Täna tuli kiri, et saime pühapäevaks tööle. Nädala ajaga samal ajal, kui teised siin ootasid 4-8 nädalat. Kuidagi kogu see Perthis olek oli sürr. Päeval midagi ei toimunud, aga lõpuks tuli välja,et joppas just sellega. Korteri võttes me oleks me pidanud ette maksma 300 doltsi kahe nädala üüri per nägu. ABN numbrit ma ka tehtud ei saanud ja ei jõudnud (õnneks) ehitusele tööle minna. Pühapäeval siis nädalaks ajaks tööle, kus kohapeal makstakse kõik kinni: elamine, söök, jook. Seal raha ei kulu ja iga esmaspäev saame palka. Aussis ongi see erinevus, et kõik maksud ja palgad makstakse kord nädalas. Kuna kursustel käimise eest ka makstakse, siis meie esimene palk on juba sel esmaspäeval. Tööst kirjutan, siis kui olen selle live'is ära näinud. Muidu tehke siis lumememmesi, ülehomme lähme Kalbarri rahvusparki trippima.

kohal

Lennud olid pikad ja unetud. Enamus aega Helsingi lennujaamas möödus Homm3 pelades, Singapuris jõudsime lennuki pealt maha tulla, terminali teise otsa kõndida ja juba uue lennu peale minna. Reedel, enne kui oma toa kätte saime, läksime linna peale turisti mängima. Pärast mõnda aega peata kana mängimist suutsime ka telefoni kaardi ja uue pangakonto teha. Viimased päevad ongi möödunud söömas käimise ja linna avastamisega.

Linna peal leidub ikka igasuguseid inimesi. Üldiselt tundub, et inimestel on täiesti ükskõik, mis teised nendest arvavad. Oleme näinud kleite kandvaid mehi, purskaevus tantsivaid naisi jms. Kõige harjumatum minu jaoks on vaadata, kuidas inimesed lihtsalt hängivad üksi. Nagu seisavad kuskil nurga peal või istuvad maas ja lihtsalt stalkivad kõiki, kes mööda kõnnivad. Ja need pole (ainult) mingid parmud ja eluheidikud, vaid enamusel on iPod/iPad näpus.

Tüüpiline näide hängivast grämpsist punases täna Woolworth'is sisseosrte tehes.

Ja eesti tüdrukud, te olete ilusad! Juba tunnen silmailust puudust, teiesuguseid püsse siin ikka naljalt ei näe. Näide eilsest ööelu vaatamisest: kaks kena tüdrukut kõndisd meist mööda, neile läks järgi mingi 3 tüüpi. Umbes 500m pärast võtsid nad takso ja sõitsid meie juurde tagasi, seekord läksid üle tee ja hakkasid peatänaval kõndima. Lähedalt baarist jooksis reaalselt 10 purjus venda neile jälle järgi. 

Esmaspäeva hommikul sõidame 6h bussiga Geraldtoni, mis on Perthist üle 400km kaugusel. Seal kandideerime kaevandusse tööle ja lubasime endale, et seal olles hakkame töö otsimisega täismahus tegelema.

Tsauplau

pühendus

Tänavune Aasta Beebi auhind läheb kõigi kohtunike üksmeelel finnairi lennu AY081 põngerjale istekohal 26E. Võite teda tunda veel artistinimedega "mulle meeldib karjuda" , "magamine on pededele" ja minu lemmik "vabal ajal taon jalgadega eesistuja* tooli"

*mina

lend

Tsau! Me niisama Helsingi lennujaamas. Käisime just söömas ja nüüd on veel oma neli pool tundi järgmise lennuni. Kuna meil on aega tahaksin siinkohal tänada kõiki, kes tegid lahkumise meeldejäävaks. Alustades lahkumispidudest ja lõpedades rätikute lehvitamisega täna Tallinnas.

Pildilt puuduvad: Keidu, Martin (2x), Andres, Tommy,
 Birgit, Maarja, Roland, Henri, lol.

Viimased päevad, üllatuslikult, magasin nagu beebi. Üpris kaua on oodatud (loe: kodus passitud samal ajal, kui kõik teised normaalsed inimesed kooli vahet käivad) seda minekut ja ehk sellepärast ei olegi ega oskagi millegi üle narveerida. Algus on pikk. Pärast 17h lendamist peame veel kuskil 10h Perthi lennujaamas redutama, sest broneeritud hostelisse ei pääse enne kella 1 päeval (kohale jõuame pool 12 õhtul). Hosteli eest on meil esialgu makstud 3 ööd. Esimeste asjadena on plaanis külastada KFC'd, teha telefonikaart, pangakonto ja hakata vaikselt tööd otsima. 

Pikemalt kirjutan siis, kui on midagi muud peale ootamise tehtud. Olge tublid!

idee

"Kõik lähevad aussi" Nojah, mis ma ikka öelda oskan. Tõsi, paljud sõbrad-tuttavad on juba käinud ja osad praegugi seal. Isiklikult tunnen, et mul on seda vaja. 12 aastat sai elu ühe rütmi järgi käidud ja kui tuli aeg ülikooli astuda, ei osanud ma otsustada, mida ma teha tahan. Aasta alguses tegime Andresega nalja, et ja lähme aussi ära, mis me ikka siin istume. Mõne aja pärast see ei olnudki enam nali, vaid hakkasime selle nimel ka midagi tegema. Andres jättis oma norra elu ja töökoha sinnapaika ning mina võtsin akadeemilise. Jutud läksid liikvele ja ükspäev Martin kirjutas:

"Jou sa lähed sügisel aussi?"

"Jou lähen küll"

"Jou ma ka, lähme koos?"

"Jou!"

Ja nüüd ongi meid kolm. Tegelikult alles hiljuti saime kõik vajalikud asjad aetud. Käisime kolmekesi kopsuröntgenit tegemas, mis on vajalik viisa jaoks, sest kunagi kellegil eestlasel oli tuberkuloos ja nüüd "...Estonia is listed as a country of higher risk in terms of tuberculosis." Algselt pidime lendama 02.10, aga nüüd ikkagi 16.10. Lendamisele läheb veidi üle päeva, Tallinn-Helsingi-Singapur-Perth. Kõige magusam ots on Helsingi-Singapur 11h 45min, mida see kevad sõitsin vastutuulega tund aega kauemgi. Kohapealset ööbimist ja töökohta meil veel ei ole, arvatavasti enne saabumist ei leia ka. Sellegipoolest oleme mitmeid variante juba uurinud ja käinud inimestega arutanud. Kaua me seal oleme? - ei oska öelda. Ehk aasta, võibolla tuleme suveks tagasi. Eesmärgiks on alguses tööd rabada, viimased paar kuud maailmas ringi rännata ja vahepeal palju lollusi ning uusi asju korda saata. Kõik pildid tulevad mobiili 56.32654 megapixlise kaameraga, et ärme pildikvaliteedi üle nurise. Üritan siia ikka jõuda ja meie tegemistest teada anda, kuid veel on ju kuu aega minekuni!

Cheerio!