sest tuleb välja, et mul pole enam und vaja

Mul on  olnud õnne reisida maailmas palju ringi. Siia tulles, nagu ma ka varem mainisin, ei jõudnud pikka aega kohale kui kaugele ma tegelikult tulnud olen. Inglise keeles suhtlemine pole mulle ammu midagi erilist või märkimisväärset olnud. Suvel enne gümnaasiumit elasin 3 nädalat Oxfordis, mis küll oma eesmärgina- inglise keele õppimise näol - mulle praktiliselt midagi juurde ei andnud, peale igapäevase suhtluse. Peale selle käis gümnaasiumis minu klassis ameeriklane. Ühesõnaga inglise keelega olen alati sina peal olnud. Mul oli pikka aega siin selline tunne nagu autosõidu kaugusel oleks kõik maha jäänud sõbrad ja pere. Ja Eestist ei tule siingi puudust. Eestlasi on austraalias palju. Nagu isegi siin väikeses linnas on meid PALJU.  Ise elan 5 eestlasega koos, just nädalavahetusel sõidutasime perega puhkusele tulnud Raneli meile paariks päevaks Perthist külla. Ütleme nii, et emakeelt just unustama ei kipu. Esimene arusaam sellest, kui kaugel ma tegelikult kodus olen tuli...eee.....taevast. Ei, ma ei löönud pead ära ja ei hakanud looja poole palvetama ega 5 korda päevas vaipa suudlema.  Väiksena veetsime tihti perega aega oma maakodus Haanja lähedal. Pilvitu öine taevas seal, linnatuledest eemal, on vapustav. Sellest ajast saadik on mu pea öösiti alati kuklas olnud ning Eesti taevakaart üsna pähe kulunud. Siin aga on hoopis teised tähtkujud, erinev taevalaotus. Kas ma igatsen eestit? Ei ja jah. Enamasti igatsed mõnda inimest, kodust harjumust , asja, jooki või sööki. Näiteks kuidas ma reede hommikuti, tänu oma tunniplaanile, alustasin oma pikka nädalavahetust trenni ja jooksuga, pärast mõne liitri vett kombinatsioonist sindrun-laim-kurk-õun-tikker valmistasin ja üksi kodus oma 13-aastase setteriga telekat vaatasin. Toidu kohta veel seda, et enamasti sööd ikka samu asju, aga kõik maitseb hoopis teistmoodi. Kanaliha ei taha absull valmis saada, neil mingid hüper-mega-super-kuumust-kannatavad tiivulised siin. Koduigatsust kui sellist siiski ei ole, enam. Aeg läheb kiiresti, meie oleme juba pea 3 kuud siin olnud. Lugedes ehk jääb mulje, et me justkui seisaks paigal ja ei tegele siin õieti millegiga. Isegi kujutasin ennast ette selleks ajaks rohkem reisimas, aga ennast on vaja üleval pidada, tööd leida, ennast heast küljest näidata, põhivajadused rahuldada, renti maksta jnejne. Teatud eluga oled harjunud ja siin, hehe, hellitad end veel rohkem asjade, parema söögi ja muude lõbustustega. Raha säästmine ei ole siiamaani õnnestunud, pole täiskoormusega töötadagi saanud, tegelt pole vist üritanudki säästa veel :D. Siiski ei kahetse mingitmoodi siiani tehtud otsuseid ega praegust olukorda. Go with the flow (jah, sinult Erle :D). Igatahes, kell on 7:03 hommikul ja enne kui magamatusest liiga luuleliseks lähen soovin sulle ette head vana lõppu ja uue algust!

PS: OÜ IsoViper kamp, loodan, et teil oli täna vähe õlut ja sitt leil, sest me ei saanud pajuga liituda (ega saa veel mõnda aega), miss ya bros!