sest tuleb välja, et mul pole enam und vaja

Mul on  olnud õnne reisida maailmas palju ringi. Siia tulles, nagu ma ka varem mainisin, ei jõudnud pikka aega kohale kui kaugele ma tegelikult tulnud olen. Inglise keeles suhtlemine pole mulle ammu midagi erilist või märkimisväärset olnud. Suvel enne gümnaasiumit elasin 3 nädalat Oxfordis, mis küll oma eesmärgina- inglise keele õppimise näol - mulle praktiliselt midagi juurde ei andnud, peale igapäevase suhtluse. Peale selle käis gümnaasiumis minu klassis ameeriklane. Ühesõnaga inglise keelega olen alati sina peal olnud. Mul oli pikka aega siin selline tunne nagu autosõidu kaugusel oleks kõik maha jäänud sõbrad ja pere. Ja Eestist ei tule siingi puudust. Eestlasi on austraalias palju. Nagu isegi siin väikeses linnas on meid PALJU.  Ise elan 5 eestlasega koos, just nädalavahetusel sõidutasime perega puhkusele tulnud Raneli meile paariks päevaks Perthist külla. Ütleme nii, et emakeelt just unustama ei kipu. Esimene arusaam sellest, kui kaugel ma tegelikult kodus olen tuli...eee.....taevast. Ei, ma ei löönud pead ära ja ei hakanud looja poole palvetama ega 5 korda päevas vaipa suudlema.  Väiksena veetsime tihti perega aega oma maakodus Haanja lähedal. Pilvitu öine taevas seal, linnatuledest eemal, on vapustav. Sellest ajast saadik on mu pea öösiti alati kuklas olnud ning Eesti taevakaart üsna pähe kulunud. Siin aga on hoopis teised tähtkujud, erinev taevalaotus. Kas ma igatsen eestit? Ei ja jah. Enamasti igatsed mõnda inimest, kodust harjumust , asja, jooki või sööki. Näiteks kuidas ma reede hommikuti, tänu oma tunniplaanile, alustasin oma pikka nädalavahetust trenni ja jooksuga, pärast mõne liitri vett kombinatsioonist sindrun-laim-kurk-õun-tikker valmistasin ja üksi kodus oma 13-aastase setteriga telekat vaatasin. Toidu kohta veel seda, et enamasti sööd ikka samu asju, aga kõik maitseb hoopis teistmoodi. Kanaliha ei taha absull valmis saada, neil mingid hüper-mega-super-kuumust-kannatavad tiivulised siin. Koduigatsust kui sellist siiski ei ole, enam. Aeg läheb kiiresti, meie oleme juba pea 3 kuud siin olnud. Lugedes ehk jääb mulje, et me justkui seisaks paigal ja ei tegele siin õieti millegiga. Isegi kujutasin ennast ette selleks ajaks rohkem reisimas, aga ennast on vaja üleval pidada, tööd leida, ennast heast küljest näidata, põhivajadused rahuldada, renti maksta jnejne. Teatud eluga oled harjunud ja siin, hehe, hellitad end veel rohkem asjade, parema söögi ja muude lõbustustega. Raha säästmine ei ole siiamaani õnnestunud, pole täiskoormusega töötadagi saanud, tegelt pole vist üritanudki säästa veel :D. Siiski ei kahetse mingitmoodi siiani tehtud otsuseid ega praegust olukorda. Go with the flow (jah, sinult Erle :D). Igatahes, kell on 7:03 hommikul ja enne kui magamatusest liiga luuleliseks lähen soovin sulle ette head vana lõppu ja uue algust!

PS: OÜ IsoViper kamp, loodan, et teil oli täna vähe õlut ja sitt leil, sest me ei saanud pajuga liituda (ega saa veel mõnda aega), miss ya bros!

flashback

                                          

Jõudsime eile Kalgoorlie kullakaevandusest tagasi. Päris lahe on, kui trümlites sõelamatte vahetades kindad üleni kullapuru täis on. Suur kiusatus oli üks väike sädelev kivike meeneks kaasa võtta. Aaagaaa vahele jäädes ootaks kuni 4 aastat trelle + elus enam ühtegi kaevandusse tööle ei saaks. Kalgoorlies on ka üks maailma suurimaid ja Austraalia suurim kaevandatud "auk" - Superpit ~520m sügav.

Võrdluseks: tee peal olevad täpikesed on needsamad masinad, millest meil allpool Andresega pildid on

                                      

Saime jõuluvanalt uued puldiautod 

Midagi ka sügisest, enne tulekut

Mis mulle enim Austraalia juures meeldib on tolerantsus. Lõppude lõpuks kedagi ei huvita milline sa välja, mida sa kannad, sind kohaldakse ikka samamoodi sõbralikult. Keegi ei teeks suurt numbritki, kui ma boxerites linna peal ringi liiguks. Ma sain oma teisel nädalal juba aru, miks väga paljud siia jäävad. Peale selle, et ilm on 90% ajast soe on Austraalia hoiatus-riik, Eesti aga kontrolli-riik. Näiteks maanteel sõites on suured sildid: LOCAL POLICE ARE NOW TARGETING: SPEEDING. Politsei on mõeldud inimeste abistamiseks, õigele teele suunamiseks, mitte karistamiseks või kontrolliks.
 Ja muide kui küsid, miks ma juba neeger veel pole, siis ütlen, et päevitada pole nii kerge :D Kui sa tahad, et sa ainult punaseks ei läheks ja natuke jumet saaks, siis pead väikse faktori ka peale määrima. Ma olen siiski veidi liiga laisk selle jaoks. Järgmised tööd algavad aasta alguses. Aastavahetuse oleme siin, suuremalt laristame ja käime ringi Autralian Day ajal (26. jaanuar), sel ajal peaksid suuremad pidustsed olema kui jõulud ja av kokku.

liivamäed

misfits

Vaatasin, kuidas kõik kodumaal esimesest lumest pilte üles panevad ja tahtsin teid kadedaks ajada mõne rannapildiga. Järgmine hommik, raske uskuda, aga saime rahet selle peale :D. Väljas oli 36 kraadi ja kõrbe kohalt tuli eriti suured tormipilved. 30km siit tuli äikesest bushfire, inimesi evakueeriti ja Drummondis tuli näpuotsasuurust rahet. Naaber ütles, et ta näeb esimest korda midagi sellist. Just "sellist", sest nagu ma ka ise avastasin, ei teagi ma kuidas inglise keeles rahe on (hail - hailstorm).

Nüüd hakkab palavaks minema. Järgmised päevad lubab consta 30+ sooja. Jõulud ja aastavahetus on tipphetk. Ja me saime tööle! Sama töö, aga teine firma. Just selle firma all tahamegi töötama hakata. Ma lihtsalt loodan, et me ei satu päevasesse vahetusse. 12l vee joomine pidi keskmine olema, ülejäänu võid ise ette kujutada.

Ikka sama rada edasi. Kõik hakkab vaikselt rutiiniks juba muutuma. Vahepeal vaatad jälle töökuulutusi, käid linnas ringi, rannas. Kohalikust lehest on kõik töökuulutused läbi helistatud, kinnisvarabüroos jälle käidud. Igaltpoolt lubatakse  helistada, aga peab ise neile ikka pinda käima, et midagi toimuks. Ostisme ühelt eestlaselt auto, kes gold coastile läks. Raadio ei tööta, kliima ka mitte, aga sõidab! Praegu ei olegi rohkem vaja, peaasi, et vajadusel sõita saab. Käisime ükspäev rannas burgereid grillimas. Korralikult suured lained olid, väiksed kohalikud lasid body boardidega ringi, me käisime ujumas. 2h pärast, kui me koju läksime oli seal hai rünnanud. See oli seitsme aasta jooksul esimene kord, kui siin keegi viga sai. Eelmine nädal 600km allpool sai üks surfaja surma, siin õnneks mitte. Surfajad tunned linnapeal eriti kergesti ära, nad riietuvad samamoodi nagu eestis rula või bmx sõitjad. Rääkisin eelmine kord ka uuesti Perthi minemisest, aga seda ei juhtu. Saime asju räägitud omavahel ja jääme kõik siia. Detsembrikuus pidi ka kaevandusetööd tulema, mõned suured tööd ka linnas. Siin ei kulu meil nii palju raha ka, kui Perthis. Enne aussi tulekut tegime palju plaane. Elu on hoopis teistsugune ja tihti tekib palju arusaamatusi. Praegu naeran tagasi sellele, kuidas enne kaevanduse tööd Perthis täiesti segaselt elamist ja tööd otsisime. Mul pole elus pea nii hullult valutanud kui siis. Inimesed on palju vabamad, ei muretse nii palju ja mingitmoodi lõpuks laheneb kõik iseenesest ära. Ma isegi vahel ei saa aru kuidas, aga nii on. Meil on ka uskumatult palju joppamist olnud, aga võibolla lihtsalt asjad nii käivadki? Kuigi me oleme viimased nädalad eesti töötute laagrit korraldanud on meil ikka kogu aeg kino saanud. Ikka vaieldakse teistega, miks keegi nõusid ei pese, tuba ei korista, see on tavaline. Me oleme poolteist kuud siin olnud, pole siiamaani kohvritki lahti saanud pakkida ja magame diivanil, ikka on mul tunne, et võtan kõike liiga tõsiselt. See on üks neist asjadest, mida Austraalia kohta ei saa kellegile täpselt seletada, seda peab läbi elama.

tsaubakaa, ole tubli

biturbo V16 0-100 ei lähe isemegarahul