viimane

7 kuud on läbi. Kui seda kooli janti poleks oleks ilmselt veel vähemalt paariks kuuks jäänud. Veider on tagasi mõelda, sest ma mäletan täpselt, kuidas alguses ma mõtlesin sellest hetkest - kui oled omadega mäel, Austraalia omaks võtnud ja naerad tagasi ajale kui stressasid tööd otsida, ennast järje peale saada ja tunda kindlust. Imelikul kombel kindlust õppisid väga kiiresti tundma. Mingit moodi, kuskilt paistis alati tunneli lõpus valgust. Alati lõppes kõik hästi, alati said ikkagi hakkama. Kuigi oli ka periood kus terve kambaga panime rahad kokku, et üür maksta ja siis veel kopikate eest süüa osta. Raha, minu jaoks, kaotas selle staatuse mida ta hoiab Eestis. Teenimisele hakkasin alles kuu enne lendu mõtlema. Ma õppisin ennast rohkem usaldama ja seda just sellel ajal kui meil paar kuud üldse tööd polnud (oli valitsuse vahetus jne). Kuna oli palju aega, pöörasin tähelepanu trennile, nii kehale kui ajule. Nägin tulemusi ja need kandusid üle ka tööle. Kui muidu pendeldasime mööda kolme firmat, siis lõpu poole sain ühega põhimeeskonda, olin terveks maikuuks töödel kirjas ja ka sealt edasi oleks saanud. Räigelt kõva vend olen ikka eks :D Mul on niigi veider ja imelik enda kordaminekutest rääkida, so chill! Kuigi nüüd oleks just saanud lubama hakata endale Austraalia avastamist teadmisega, et töö ootab sind ei kahetse ma ära tulemist. Ma sain kõik endale seatud eesmärgid täidetud ja see on põhiline. Juba on uus list Eestigi jaoks. Viimane nädal oli vaba ja siis hakkasin avastama, mida ma igatsema jään, näiteks see kui terassi ukse lahti jätsin kuulsin öösel ookeani laineid. Ja muidugi kogu see punt, kes meil koos oli, rannamaja, auto mille sõitmisega võisid igakell 600 daala trahvi saada, no worries. Viimase nädalavahetuse olime Perthis, käisime linna avastamas ja piduz. Lennud on/olid marsruudil Perth-Hong Kong-Helsingi-Tallinn. Hong Kongis oli meil 8h aega ja loog läksime linna peale. Oli vihmane ja udune, aga siiski mõnus. IGALPOOL olid pilvelõhkujad, pakun mingi 20+ nägin ise selle udu sees ära. Ei aga väga ilus linn, kuigi palju tsementi oli samapalju rohelist. Pluss mulle on viimase kahe Aasia reisiga need inimesed meeldima hakanud. Väga vähe ülekaalulisi ja kõik näevad 25 aastased välja, maguz. Istume hetkel Helsingi lennujaamas ja ootame viimast pooletunnist lendu Tallinna. Saigi läbi, oli ülemõistuse silmiavav ja super kogemus, soovitan.

 curtain

crew (puudub anderpoiss, sest ta oli tööl)

parim jooksuraja vaade ever

supervisori sõnade järgi on mul kõige korraliku käekiri, mida ta näinud on, vaadake siis

Kings Park, Perth

http://blog.petflow.com/this-is-a-video-everyone-needs-to-see-for-the-first-time-in-my-life-im-speechless/

miks Austraalia?

Ma olen haruldus. Pea kõik eestlased, kellega ma rääkinud olen, ei taha lennata tagasi eestisse. Põhjused on erinevaid: kes leiab Eesti masendavana, kellele ei meeldi palgad, kes lihtsalt ei viitsi enam kooli minna (siin sul ei ole hea palga jaoks pea üldse haridust vaja), mõni on valed otsused teinud ja ei saa tagasi lennata ning need, kes on armastuse leidnud. Elu tegelikult on lebo. Päike paistab, ilm on soe, inimesed on sõbralikud. Sa ei pea millegiga siduma ennast, isegi mitte tööga. Võtad endale täpselt nii palju kohustusi, kui sulle meeldib ja sa elad ikkagi väga hästi. Seadused on ka üsna...soovituslikud, osariigid omavahel väga läbi ei saa. Austraalialial on tohutult maavarasid, ainuke asi, mida nad impordivad on "aju". Keegi ei ähvarda sõjaga, suurim mure on olnud selle Malaisia lennuki otsimine. Ja ma tean, sest praegu siin motellis on mul 4 kanalit, mille kõigi pealt tulevad uudised. Need korduvad juba sajakuuekümneteist korda ja just hakati näitama "uudiseid" kuda olukord tõsielusarjades on. 

Tagasi Eestis olen 6. mai, näeme

kas sa ise tead, mida sa tahad

Kuna ma kuu aega midagi muud teinud pole, siis räägin lähemalt tööst. Töökultuur on hoopis teistsugune kui Eestis. Kedagi tegelikult ei huvita kui palju sul jõudu on või kuidas sa individuualselt mõnda tööd sooritad. Loeb see, kuidas sa teed kambaga tööd. Reline peal on palju hetki, kus pole nagu midagi teha ja ootad millegi/kellegi järel. Kunagi ei tohi maha istuda, kõnni ringiratast, korista mingit prahti, peaasi, et sa seisad/kõnnid - siis teed tööd. Tihti on mõne koha juures 8 inimest, kellest reaalselt ainult 2 saavad töötada, aga bossi silmis teevad kõik tubli rasket tööd. "Look after your mates, mate!" ehk palu abi ja aita vajadusel ise. Paar nädalat tagasi küsisin Justinilt, meie töödejuhatajalt, kauaks meil sadama tööd jätkub: "Well I can definitely see next week, but if we do it slow enough then two more weeks for sure" Kellegil ei ole kunagi kuskile kiire. Sadama töö pidi kestma 18 kuud.....aastal 2009 ja kestab siiamaani. Meie osalus seal sai nüüd selle nädalaga läbi, aga teha on veel palju ja ei lähe nad niipea sealt kuhugi. Ja maksta ON. Kullakaevanduses iga tund, mille ajal "veski" seisab, kaotab omanik 60 000-80 000 dollarit. Viimatine ja loodetavasti viimane reline, mida eelmine nädalavahetus tegin oli Karratha's. Seal oli muideks rõvedalt palav ja lisaks pidin terve aeg müstilise kivimaagitolmu pärast koguaeg respiraatorit kandma, tavalistele tööriietele ekstra kaitsva kondoomi selga tõmbama ja iga pausi või shifti lõpus kaks korda pesemas käima. Igatahes see oli üsnagi uus kaevandus, nii aasta vana. Pidi maksma minema 2.9 miljardit, läinud on.... khmm 12 ja ülla-ülla see ei ole veel valmis. See on Hiina hotelliomanike poolt püsti pantud ja selle asemel, et Austraalia firmadel lasta kõik arvutused teha (kes on seda äri juba aastakümneid ajanud) eelistasid nad kodumaist ning, noh..jah.. tublid poisid. Ja just arvutused, sest selles äris üks vale komapunkt võib tähendada miljoneid dollareid (või siis nende omanike puhul jüaane) kahjumit. Ka Hiina kvaliteet andis tunda. Mitmed poldid (need on umbes käe pikkused*) olid kui plastikust ja purunesid, ühe veski mootor oli omadega läbi enne kui ta täisvõimsusel tööle saadi. Üks taoline Siemensi kvaliteediga mootor maksab, ja ma tahan nüüd nutta, 20 miljonit dollarit.

aa ja sorri ma valetasin sulle ühe esimese postituse ajal. Eile rentisime auto ja käisime Kalbarris lõpuks

bushfire

tere taas

Kaks kuud vaikust, ooops. Millega ma siis tegelenud olen siin vahepeal? Kõigepealt aastavahetus oli üks veidramaid ja kindlasti meeldejäävamaid. Istusime poistega alguses kodus veiniklaasi kõrval. Enne kella kukkumist ja pärast aasta viimase (seekord eriti tulise) fifa turna lõpetamist pakkisime end 6kesi autosse ning sõitsime linna Camel Bar’i. See oli paksult rahvast täis, sain esimest korda elus rahvamassis aasta viimaseid sekundeid karjuda, tavaliselt olen pere või pundi sõpradega sellel ajal olnud, mida tegelikult eelistaks ka edaspidi. Veidral kombel pandi baar juba kella 1 ajal kinni, hakkasime linna ainukese klubi, Vibe’i , poole kõndima. See oli ka viimane koht, mis oli veel avatud (????). Pärast dokumendi näitamist ning mitteeritikaineturvakaamerapildi tegemist kõnnin riietehoiust mööda, aga enne uksest sisse astumist, mitte ühtegi seletust kuulmata, lükkas endine mäki kuldklient-naisturva mind välja tagasi. Ka Andrest ei lastud sisse. Kuulsime ainult mingeid häguseid märkusi „Too european!“ – nooo selge. Mõni sõber oli klubis, osad sõitsid linna teise otsa. Sõbrad ütlesid, et nad varsti hakkavad Drummondi poole sõitma ja võtavad meid peale. Ootamise asemel hakkasime 13 kilomeetrist koduteed jala läbima, samal ajal tegime mõlemad eesti kõnedega oma arved tühjaks. Pea 10km jõudsime ka ära kõnnitud-võeti meid peale-koju-magama. Aastavahetust ei tähistata väga suurelt. Ilutulestikku polnud, seda lastakse ainult suuremates linnades, baarid pandi 1 ajal kinni. Anderi õde ostis meile õlut ja visati baarist välja, sest ta oli liiga palju alkoholi ostnud. Omamoodi. Sünnipäeva ma ei tähistanud (NB! selle kräu teeme suvel!), sai vaid traditsiooniline viskiklaas ja sigar tehtud. Australian Day kujunes hoopis majapeoks, mitte Perthi minekuks. Olime oma ühe kohaliku sõbra juures linnas. Mängisime beerbongi ja vaatasime rõdult ilutulestikku + olime muidu sõbralikud ja sotsiaalsed, väga mõnus õhtu. Peo võõrustaja on ka muideks Vibe DJ. Ükskord käisime Anderiga tema juures plaadikeerutamist õppimas. Mul polnud õrna aimugi, mida see endast kujutab, aga see pole tegelikult mitte midagi keerulist või rasket, vajab lihtsalt palju harjutamist. Basics on selge, siinkandis oleme nüüd tuntud peoduo DJ NotQuite & MC FlowerEar. 2014 on alanud hästi.

Parim viis 10h kaevandusse sõitmist mööda saata

Silodel

Eilne SUPERkoristus

Selline „OH ma aussis kui lahe kõik on tahaks seda teha seal käia te ei tea kui palav siin on vesi mõnus soe“ periood sai detsembris läbi ning oled kahe jalaga end maa külge juurinud ning siinse eluga harjunud. Seepärast ma ka ära „kadusin“. Keskonnamuutus teeb head, sõbrad. Vahepeal oli ka tõsiseid nullseise, kui mõtlesid kuidas järgmine nädal üldse hakkama saad. Asju oli vaja läbi mõelda, muutusi sisse viia, neile kindlaks jääda. Aasta algusest hakkasime kõik geto workouti tegema, jooksmas käima, oma toitumist jälgima. Isiklikult oli mul jaanuarikuus 4 trennivaba päeva. Nüüd on hakanud ka tööd tulema. Hetkel töötame juba uue firma all, lammutame sadama silosi. Seda jätkub vähemalt kaheks nädalaks, pärast seda käin tiiru reliningut (kaevanduse töö) veel tegemas ja eks siis näeb mis edasi. Plaanidest nii palju, et mais tuleme Andresega tagasi, Martin jääb suveni siia. Aeg siin jääb lühemaks kui alguses plaanitud, aga seda sellepärast, et aeg on kooli asju ajada.  Mina kavatsen eriala vahetada, Andres jälle kooli astuda. Selle jaoks tuleb eksam sooritada ja sellepärast ka lendame tagasi Eesti - õppima. Tuleme ära ajal, kui meie Austraalia elu on just käima läinud, aga tuleviku nimel tuleb teha ohverdusi. Aeg siin on olnud..... üle mõistuse silmiavav ja kindlasti üks parimaid otsuseid, mida olen iseenda jaoks teinud. Kuni järgmise korrani.